Tänane päev, Jumalasünnitaja uinumise püha ehk rukkimaarjapäev, on otsekui kokkuvõte püha Neitsi elust. Kui L. Tolstoi sõnul ühe oma kangelase kohta „pärast tühist elu tuli ka tühine surm“, siis Maarja kohta võib õigusega öelda, et pärast aulist ja õndsat elu tuli ka auline ja õnnis surm.
Palun siis Jumalaema enese eestpalveid ja juhatust, et võiksin avaldada mõne tagasihoidlikku mõtte tema ja tema osa kohta ap.-õigeusu kiriku palveelus ja õpetuses.

1. Maarja osa idakiriku jumalateenistuses ja palveelus

1.1. Palved, milles palutakse Jumalaema eestseismist, on olemas igas õigeusu teenistusvormis ja palvekorras.
Hommikuteenistusel on Jumalasünnitaja laul („Mu hing austab väga Issandat“, magnificat – läänes lauldakse õhtuteenistusel) üks pühakirjalauludest e. oodidest, mis, isegi kui ülejäänud oodid on enamuses tavadest jäänud kasutuselt välja, lauldakse pea alati (v.a. teatud suurtel pühadel jms. erilistel puhkudel).
Viimased stihhiiradest (psalmivärsside vahele lauldavatest kirikulauludest) ja kaanonitroparitest (oodivärsside vahele lauldavatest kirikulauludest) on pühendatud Jumalasünnitajale.
„Jumalaema Neitsi“ (vrd Ave Maria) litaaniatel ja vigiiliatel.
Olulisim on Maarja meenutamine armulaualiturgial („On kohus“ v asendav) – NB – intertsessioonipalves meenutatakse kogu elavate ja uinunute kogudust, pühakuid ja teisi, põhimõtteliselt ühes kategoorias – ehkki erinevas pühaduse astmes – ent kõigi pääsemise aluseks on Kristuse ohver.
Jumalema pühad: neli suurt: sündimine, templiviimine, kuulutamine ja uinumine. Tegelikult väga oluline ka üldmälestus 26.12 (varem ka pühapäev pärast jõule).
Tähtsamad Jumalaemaga seotud hilisemate sündmuste mälestused: kaitsmine (mis on otsekui 5. Jumalaema suurpüha), rüü toomine, „Eluandja allikas“.
Arvukad hilisemate ilmutuste, ikoonide jt mälestused: Ivironi, Vladimiri, Petseri jne. (kohati varjutavad need oma rohkusega keskseid Maarja pühi!).
Akafist suure paastu 5. lp. (hiliskreeka tavas viie paastureede jooksul).

1.2. Maarja austamise ajaloost

Esimese nelja saj vältel pole kindlaid teateid („Sinu armuvarju alla“ III saj-st?).
Püha Atanaasi kasutab väljendit mneme Marias, aga tõenäoliselt üldine mälestamine (“Vaata, sestpeale kiidavad mind õndsaks...“). Samas märtrite mälestuspäevad juba III-st saj-st ja eriti Egiptuse tavas võis olla olulisel kohal ka Jumalaena austamine.
Maarja austamine intensiivistus pärast Efesuse kirikukogu 449. a. - ent kuivõrd see oli reaktsioon dogmale (Theotokos; termin juba 319 Aleksandrias), kuivõrd andis üldkirikliku õnnistuse juba kujunenud/kujunemas olnud Maarja kultusele, on raskem öelda.
Seejuures peab tõdema, et kiriku liturgilised vormid on alati olnud muutumises, ehkki teatud tuumik on olnud ka püsiv. Nii pole olemas „õigeusu jumalateenistuskorda e tipikoni“ kui sellist; on liturgilised vormid, eri riitused, milles püsiv on vaid teatud „metaliturgia“, lex orandi laiemalt. Selle raames on võimalikud ja õigustatud ka arengut, sh Jumalasünnitajale suunatud palvete üha hoogustuv osatähtsus alates IV saj-st.
Samuti ei ütle Maarja austamise mittemainimine veel kõike: enne V saj on üleüldse väga vähe jumalateenistuse kordi v täpsemaid kirjeldusi ja liturgilises elus oli palju spontaanset.
Igatahes kujunesid V-IX saj jooksul koos muudega välja ka Jumalaema pühad ja muud temaga seotud teenistuselemendid. Väga palju selles oli rööbitist arengut läänega (vrd ka Sub tuum praesidium), ehkki riitustüüp oli põhimõtteliselt erinev.

1.3. Õigeuskliku isiklikus palveelus on Maarjale suunatud palvetel ehk suuremgi osatähtsus; kodune palveelu on ju ka üleüldse vabam ja muutlikum.
Näitena: palveraamatus on hommiku- ja õhtupalvete seas Jumalaema palved, koduses palvekorras loetakse tihti akafisti ja palvekaanonit jne.
Arvukad Jumalaema pühakujud kirikutes ja kodudes on rahva seas populaarsed ja asetsevad üsna suvaliselt. Teatud puhkudel siiski kindla korra järgi: kujuseina nn kohalikud ikoonid, deesis-rühm jne. Nende ees palvetamine on sage.
Jumalasünnitaja ikoonid on idakirikus valdavas osas koos Jeesuslapsega, st. need on ka Kristuse lihakssaamise kujutised. Austades Maarjat austame ju Kristuse ihu; Tal polnud teist inimlikku vanemat, so. Maarja kuulub oma jumaliku Poja juurde, tal on seos ka kiriku kui Kristuse ihuga, vrd Mater Ecclesia (orans e tõstetud kätega palvetav naisfiguur varastel kujutistel võis olla nii palvetav hing, kirik kui ka Jumalaema).
Eriti XVII-XIX saj (ehk ka tänini?) on loetud ka idas „roosipärga“ umbes katoliku praktika sarnaselt.

2. Maarja õigeusu teoloogias

Millal hakati põhjalikumalt mõtisklema Jumalaema rolli üle päästeloos, on samuti hämaruse peidus. UT on selle peamiseks aluseks, kuid sealseid Maarjat puudutavaid kirjakohti on võimalik tõlgendada vägagi erinevalt.
Ka õpetus pühast Kolmainust ja Kristusest on teinud läbi pika arengu, kuigi see kõik on õigeusuliste arusaama järgi varjul algses ilmutuses ja midagi sisuliselt uut sellele ei lisata, lihtsalt seletatakse lahti (exelixis, evolutio). Muutunud on väljendusviisid, dogmade sõnastused, sh õpetus Jumalaemast – see on olnud sama õigustatud areng kui nt kristoloogiliste dogmade puhul. Teisisõnu kui mõtiskleti Kristuse elu ja lunastustöö üle, jõuti paratamatult ka Maarja osani selles. (Idas ei kasutata tavaliselt mõistet marioloogia, õpetus Jumalaema kohta on osa kristoloogiast, soterioloogiast).
Maarja austamise aluseks on arusaam Kristusest kui lihakssaanud Jumalast ning inimese vabadusest ja vastusest Jumala armunõule.
Kiriku põhiõpetused pole kuidagi sulest imetud, vaid edasiantud usuilmutuse seletamiseks ja kaitseks kirikukogude sõnastatud usulaused, mis põhinevad ristikoguduse üldisel meelel v teadvusel. Enamasti on need sõnastatud vastuseks mingitele küsimustele v eksiõpetustele, tihti antinoomilises, paradoksaalsel kujul (nii ka Jumalaema puhul: Ema ja Neitsi, alandlikkus ja ülevus). Nii on ka terminis theotokos kätketud kogu armumajapidamine, nagu ütles Damaskuse püha Johannes.
Kui paljud II-III saj gnostikud eitasid Kristuse tõelist inimlikkust (nt Valentinian: „Kristus tuli Maarjast nagu torust läbi“); siis kirik kaitses seda ja rõhutas seejuures Maarja aktiivset rolli päästetöös.
Püha Irinei (Irenaeus) rääkis Maarjast kui uuest Eevast (vrd hilisem lääne anagrammimäng: EVA:AVE). See on mõistetav osana kristlikust ajalookäsitlusest, kus inimese vabadusel on oluline koht, nad pole vaid esemed, kellele Jumal toimib. Eeva kiusatusele ja sõnakuulmatusele paradiisis vastab-vastandub Maarjale osaks saanud ilmutus ja sõnakuulmine siin langenud maailmas.
„Nagu inimkonda haavati ja ta langes ühe neitsi sõnakuulmatuse kaudu, nõnda sa inimkond ka uue elu teise neitsi kaudu, kes kuulas Jumala sõna. Kristus tuli otsima kadunud lammast, Ta pidi Aadama uuendama, et surematus neelaks surelikkuse. Ja Eeva pidi uuendatama Maarjas, nii et Neitsi saaks neitsi eestkostjaks“.
Maailma pääsemise aluseks loodu poolt vaadatuna olid Maarja sõnad: „Vaata, siin on Issanda ümmardaja!“ (Lk 1:38). See on vastus, mida Jumal ootab igaühelt, tervelt inimsoolt ja kogu maailmalt; need on kosmilise tähendusega sõnad. Nende kaudu sai üks Naatsareti tütarlaps „ülemaks kui keerubid“, nagu ütleb üks meie kirikulaul. Maarjas teostus loodu vastus Loojale: armastuse ja kuulekusega Jumala armastusele.
Neitsi Maarja vaba vastus polnud kuidagi etteprogrammeeritud. Ehkki Jumal oli tema esivanemateliini kaua valinud, polnud ta mingi „tõuaretuse“ vili, kes oleks paratamatult õigesti valinud. Maarjal oli tegelik vabadus, ta võinuks öelda ka „ei“.
Vähemalt osad suunad läänekiriku teoloogias on seda tõsiasja ähmastanud: Armu ja loomust, Jumala tahet ja inimese vabadust on kaua vastandatud, mistõttu on sugenenudki arusaam Issanda vastupandamatust tahtest ja vajadus otsekui valmis sõnakuulaja järgi. Idakiriku teoloogia näeb armu küll Jumala mitteloodud toimena, kuid samas millegi loodule omasena; seik, mida isegi pattulangemine täiesti ei kaota. Püha Neitsi kehastabki seda loodud ilma loomupärast vastuvõtlikkust Jumala tahtele („Ta on maa enne pattulangemist“, nagu ütles püha piiksop Sofrooni; vrd. Maarja maa).
Seepärast pole idas vaja läinud ka pärispatuta eostumise (conceptio immaculata, rooma-katoliku dogmana 1854) õpetust. Viimane tuleneb küll austusest ja armastusest Neitsi Maarja vastu, kuid pühakirja ja varasele pärimuse suhtes võõrastel eeldustel:
Pärispatt pole pärandatud süü ega kõlbeline viga, vaid päritud kaduvus, surelikkus ja kaldumine halvale.
Jumala kuju pole täielikult kadunud, vaid säilinud, ehkki on kaetud patumustusega.
Mainitud armu ja vabaduse ning loomuse vastandamise asemel on varane pärimus ühes idakirikuga näinud pigem nende koostööd ja kooskõla.

Selle kõige tõttu oli Maarja küll Jumala valiku vili, ent selle langenud maailma piires, mitte uue, otsekui langemiseelse seisundi loomine Kristuse sündimise eeldusena.
Idas pole ka ühest vastust, kas Jumalaema oli vaba isiklikest pattudest. Teda kutsutakse kõige pühamaks ja puhtamaks nii ihult kui hingelt. Enamuse arvamus on, et ta ei teinud pattu pärast Kristuse eostumist temas, kuid kas ta enne ja sellest sõltumatult olnuks patuta, ei peeta lunastuslooliselt keskseks teemaks. Me usume, et Jumalasünnitaja oli püham kui keegi elanud inimene, kuid oluline on tema pühendumine oma jumalikule Pojale, Poja pühitsev mõju temale ja Maarja osa Looja armunõus.

Sama puudutab ka tänasele päevale sobivalt Jumalaema ihulikku taevasseminemist (katoliku dogmana 1950). Ida liturgilised tekstid ja jutlused kinnitavad pea eranditult Jumalasünnitaja ihulikku taevavõtmist, kuid seda Jumala valiku, pühitsuse ja isikliku pühaduse summana. Andes liha inimesekssaanud Jumala Pojale jumalikustati Maarja sel määral, et elas juba siin tulevase maailma elu lisaks oma ihu erilisele pühitsemisele  ja sai nõnda ülestõusmise osaliseks varem kui muu inimkond (vrd küll Eenok ja Eelija VT-s!).
Kristusel polnud ju inimlikku isa, kogu Tema inimloomus pärines Tema Emalt. Järelikult oli Maarja ühendatud erilisel moel Kristusega ja austades teda, austame ka lihaks saanud Jumala Poega. Inimeste lootuse täitumine Jumala Pojas tähendab seda, et ka neitsilikkus ja emadus (ürgnaiselikkus, vrd das Ewigweibliche Goethel, ka eelkristlike usundite ja filosoofia vajadus jumalike emakujude järgi) on ülendatud, ja seda just Jumalaema pühas isikus.

3. Maarja eestpalujana

Problemaatiline on Jumalaema eestpalvete palumine olnud usupuhastuse ajal ja hiljemgi protestantidele.
Idakirikus on Maarja eestkoste anumine aga loomulik ja põhineb pika kogemuse („Õige inimese mõjuvõimas palve saadab palju korda“ Jk 5:16). Jumalasünnitaja eestpalveid on palunud ja paluvad paljud inimesed, kelle ortodokssuses ja pühendumises Kristusele pole kahtlust. Teoloogiliselt pole ka mingit segadust Kolmainu Jumala ning Maarja, pühakute ja inglitele osutatud palvete vahel, kuigi rahvavagaduses tuleb vahel ärasegamist ette.
Ristikoguduses on varastest aegadest otsitud pühade eestpalveid (nt pealkirjad ora pro nobis katakombides; Origenes kaitses pühakute poole palvetamist juba III saj-l). Seda enam on põhjust paluda eestpalveid Issanda Emalt, kes on ju oma kuulekuse ja usu läbi toonud loodud ilma õige kooskõla Jumalaga ning on nõnda oma Pojale eriliselt lähedal („Ema julgus“ nagu seda väljendavad paljud ida kirikulaulud).
Kirikupoeesias on küll julgeid, koguni ülivõrdelisi väljendeid („Kogu oma lootuse panen ma sinu peale, Jumalaema“, „Kõige püham Jumalasünnitaja, päästa meid“), mis tulenevad armastusest ja pühendumisest Maarjale, olemata dogmaatiliselt täpsed (Aga vrd „Mu lootus on Isa...“ kohe seejärel õhtupalvetes!).
Teenides Jumalat pole me mitte üksi, vaid seltskonnas, sh lahkunud jumalaarmastajate seltskonnas. Kuidas võiksime selles eirata inimesekssaanud Jumala Poja Ema kogemusi, eeskuju ja lähedust Jumalaga? Eestpalvete küsimine pole maagiline oluliste vahendajate loetlemine ja appikutsumine, vaid Jumala laste vaba sirutumine tema poole koos terve Kogudusega, sh taevase, õndsate Kogudusega, mille eredaim täht ja samas müstiline kehastus ongi Jumalasünnitaja ja ikkaneitsi Maarja!